Welcome to Estonia
Ärkan kell 7 äratuskella plärina peale, vihkan aparaati ning peksan teda mitu korda ja tõusen üheksandal katsel kell 7.45, et 8.30ks tööle jõuda. Kirun end, et eelmisel õhtul liiga kaua jalkat vaatasin ja liiga hilja magama läksin. Socceri kõrvale joodud õlled ei aita samuti hommikul. Kinniste silmadega lasen välja eelmise õhtu jutumahlad, kastan end, pesen hambad, triigin turbokiirusel triiksärgi ja hakkan minema…süüa raisk ei jõudnud, kuna uni oli liiga magus. Loivan tühja kõhuga autoni, mis on usteni lumes ning akendel on jäälilled…karjun mõttes v…u, kuna kindad on tuppa jäänud..tagasi ei viitsi minna. Tirin palja käega lahti auto jäätunud pakiruumi, et leida kraabits ja hari…karjun ajusopis V-tähega sõna kümneid kordi, kuna kogu jääeemaldus tööriistad on eelneva lohakuse tõttu mõnda teise kohta jäänud. Otsin rahakotist kümnete väärtusetute kaartide hulgast kõige mõtetuma kliendikaard, muugin Macgyveri osavusega lahti juhiukse, sisenen automobiili. Proovin hobused tööta jätnud neljarattalist sõpra käivitada, kuid -25 kraadi külma on diislile üks null teinud..enam ei ropenda, kuna pakane on mõistuse selle osa ära külmutanud, mis ropendab. Pärast pooletunnist proovimist hakkab masin nurruma…tõstan võidumärgiks käed, kuna tegemist on päeva esimese võiduga. Eemaldan Säästukaardiga akendelt jäälilled ning asun teele. Märkan mitmeid inimesi kraapimas autoaknaid…üks silm naerab, teine nutab…kuna tean, et hommikune kraapimise osa läbi, kuid õhtul vaja sama trall läbi teha. Ringteel risti läinud rekka on halvanud kogu liikluse…passin 4km kaugusel ringteest edasi ja tagasi pääsu pole. Vaatan, kuid mõne temperamentsema rahvuse esindajad on autodest välja tulnud ning laiutavad käsi. Vaatan auto termomeetrit…”jess” soojemaks on läinud, juba -23 kraadi. Jõuan tööle enam, kui tunnise hilinemisega. Tööviljakuse tõstmiseks keevitan endale kerre kolm kohvi. Töötan ausalt, teenin hästi kodumaad, töötan kõige paremini ehk siis medaligi saan. Peale seda kogu trall kodupoole tagasi..külm, aknad, ummikud…kodu. Sisenen kella 19 ajal väsinud näoga tuppa vaatan korra naisele otsa…rääkida ei jõua ning langen diivanile.
Koh Tao Turtle Island
Magan mõnuga, ärkan siis kui keha seda vajab, üldjuhul veidi enne lõunat…vedelen veel veidi ja siis veel natuke. Tõusen, avan rõduukse, väljas päike ning rohkem kui 30 kraadi sooja. Hambapesu, dušš ning lepime naisega kokku, et läheme bassusse. Venitan jalga lühkarid ning varbasse plätud…võtan bassu kõrvalt restoranist värskeltpressitud mahla ning pudeli vett..peesitame veidi päikese käes, hüppame bassusse ja supleme veidi. Paar tundi päikest ja ujumist, tuleb vastu võtta järgmine raske otsus…kuhu sööma minna? Otsus tehtud ning jalutame kohalikku restorani, tellime ülimaitsva kohaliku karri ja sinna kõrvale riisi…kahepeale kokku küsitakse toidu ja megasuure õlle eest kaks korda vähem raha, kui reakojaplatis väikese õlle eest…ei nuta. Pärast sööki magus lebo ehk nagu vanarahvas ütleb “leiva luusse laskmine”. Õhtuhämarus annab võimalusel teha mõned asjalikud toimetused arvutis…seejärel väike suplus? Rannas mõnus söök? Rõdul mõned õlled? Baaris mõned dringid? Filmiõhtu? Naisega ostlusturnee? …otsust pole teha raske, kuna kõik variandid sobivad. Stressivaba päeva järgi vahetame naisega komplimente ning uinume nagu beebid.
Lõpetuseks alati aktuaalne küsimus: Kuidas Sinul läheb?:D
-M-