Koh Rong Samloem on imekaunis saar väikese paadisõidu kaugusel Sihnaokvillest. Saar, kus aasta tagasi oli üks väike kaluriküla ning puudus igasugune turismindus. Meie reis kolmekordse laevaga, mis rohkem meenutas jõepaati, algas meie jaoks varahommikul kell 10. Esimene eneseületus ärkamise näol tehtud, tuk tuki mehele neli doltsi ning paadis me olimegi. Seltskond esinduslik ca 10 eestlast paadis ja kolm korda sama palju inimesi väiksematest riikidest nagu Venemaa, Saksamaa jne.
Mõnikümmend minutit sõitu ning esimene peatus väikese saare juures, kus oli võimalus snorgeldada või niisama ujuda. Hea võimalus oli ka paadi kolmandalt korruselt üks jalakas panna. Kahjuks olime selleks hüppeks veel liiga kained ja ette sai võetud niisama väikene suplus. Snorgeldamiseks see hea koht polnud, kuna vesi polnud läbipaistev ning kalad olid miniatuursed.
Pärast suplust pakuti jõepaadis süüa ja reis jätkus Koh Rong Samloemi saare suunas, kus poolel seltskonnal oli plaanis ööbida. Vahetult enne saart märkasime ankrus mega suurt kaatrit, mille pikkus oli jalgpalliväljakuga sama mõõtu, millel asus jaht, mootorpaat, kummipaat, skuutrid ning mille käivitamine maksab tõenäoliselt rohkem, kui keskmine eestlane aastas palka saab.
Koh Rongil puudub sadam, kuhu randuda, seega oli viimased 200-300m vaja minna kummipaadiga või ujudes. Ilm oli kuum ning paljud meist otsustasid ujumise kasuks, ka Veronika, kelle eelnev rekord distants ujumises oli 56m ja seda ka basseinis. Püüdsin teda ümber veenda, kuid märkamatul oli ta koos Rene, Argo ja Maarjaga vees ning sulberdas ranna poole, mina 20m tagapool…uskumatu aga probleemideta tehtud…kõik kes viitsivad lugeda, tõstke klaasi Veronika terviseks.
Saar on pika rannaribaga, mida katab peenike krudisev valge liiv ning mida kaunistab džungel ning mäed taamal. Rannaäärde on aastaga tekkinud paar baarikest ning 3-4 erinevat ettevõtjat, kes pakuvad majutust bugalowdes.
Tripi juurde käis ka 45 minutine matk läbi džungli ning jõe. Pidevalt kildu viskav giid rääkis veidike puudest, ussidest, taimedest ning loomadest. Kunagi olevat saarel olnud palju ahve, kuid vaesed khmerid on nad salakaubana teistesse Aasia riikidesse toiduks maha müünud…kurb aga tõsi. Salakaubaks läheb ka saare puit ja taimed, mis mõnedes piirkondades on ülikallid. Teine pool matkast oli vaja kõndida puusani jões…siit algas fun!!! Naiste meelitamine jõkke oli võrreldav sea tapamajja vedamisega. Esimsena sisenes isegi vihmausse kartev Veronika…5 minutit jõeserval…natuke kisa…natuke paanikat…ja vups sees ta oligi. Teisena Maarja, kelle hirm oli umbes samal levelil ja kolmandana isegi sääske kartev Kristi…nüüd laulge laulu hell is breaking loose…sest just sellel hetkel läks põrgu täielikult lahti…kisa, jonnimine, paanika levelil, mida paljud oma elus ei kohta. Pärast paariminutist jalutuskäiku oli Veronika nagu vana alligaatorikütt, keda jõgi hirmutas vähem, kui tema kõrval kõndivaid välismaa noormehi. Jällegi tõstke klaas Veronika auks, kuna teine sisemine hirm on edukalt ületatud.
Rentisime saarel 25 ameerika raha eest endale kahetoalise telgi, mis on nagu väikene hotellituba…voodi, lambid, ventikas, peegel. Eeskojas vaip, millele asetatud toolid ja laud. Elektrit koguti päeval päikesepatakaga, mis asus telgi ees. Korralik restoran kohe meie ööbimiskohtade kõrval.
Õhtul tegime paradiisiranda lõkke, küpsetasime vorste ja jõime täikeliku tähistaeva all rummi. Kuna kuu oli ennast selleks õhtuks ära peitnud, oli lootus et näeme ka tõelise paradiis juurde käivat maailmaimet. Õhtupimeduses ujuma minnes sätendasid vees planktonid, mis tähendas seda, et igat tõmmet või liigutust, mida vees tegime saatis imekaunis planktonite hõbehelesinine sädelus…rohkem chill ei saa üks õhtu olla.
Hommikul einestasime imekauni ranna ääres, sulberdasime helesinises vees, kuni paat meile järele tuli…olen näinud, olen käinud aga see oli tõenäoliselt ilusaim koht, kuhu olen sattunud.
-Martin-
Asiatimeout 